30. juuli 2007

Riik peab tagama Savikale parima võimaliku ravi

Jah, ma saan aru MIKS Savisaar nii haiget loba ajab. PMi juhtkiri laseb kenasti selle lora ka sõelapõhjaks ja näitab, et leheneegrid saavad aru, milles tegelik point. Aga ma ei saa aru, MIKS sellist jama siis avaldatakse ning spinnijate konks alla neelatakse. Mis siis, et teadlikult ja konksu kainelt kommenteerides.

Aga jah - sellest "arvamusloost" rääkides. Nii lolli teksti ei ole ammu lugenud. Ja seda kirjutab äsja majandusministriks olnud seltsimees. Piinlik. Piinlik. Piinlik. Ja kui see teema nüüd Savikal tõesti õnnestus suure kella otsa riputada, siis on masendav, masendav, masendav.

16. juuli 2007

Tammerkist, Samostist ja Ruussaarest

Tammerk on ikka täiesti meelemõistuse kaotanud. Ma ei saa aru selle inimese püüdlustest. See, et ta nõrk on, on ammu selge. Võibolla see on tema viis näidata ennast vähemalt enese jaoks tugevana.

Lisaks veel tema värske ametikoht rahvusringhäälingu meediaombudsmanina. Arusaamatuks jääb, kas keegi muretseb pidevalt tema käekäigu eest ja ajab talle mõnusaid ametikohti ette? Või on tegu ebameeldiva piriseja tasalülitamisega? Anname hea nimega ameti jälle kätte, siis jääb tal vähem aega "tasakaalustatud" haltuura tegemiseks välispressile? Eesti mainekujunduse seisukohalt oleks see muidugi kaval lüke.

Ma kujutan täiesti ette, kui lõbusad saavad olema Tema Kõrgeausus ombudsman Tammerki ja lihtsa mikrofonipläristaja Samosti arutelud viimase seisukohavõttude üle rahvusringhäälingu eetris. Nii lustlik oli võrrelda kasvõi Samosti hinnanguid pr. Palo tellitud seltsimeeste teadlaste analüüsi kohta ning samal teemal Rahva Teenrites Tammerki "tasakaalustatud" (loe: hambutut ja 0-analüütilist) joga.

Kahjuks edaspidi seda võimalust ei ole, sest valvemeediaeetik enam avalikult üles ei astu ja hakkab oma ideaalset maailmavaadet praktiseerima rahvusringhäälingu töötajatega ükshaaval ja eraviisiliselt.

Muuseas, kas panite tähele kuidas möödunud pühapäeval Olukorrast Riigis Samostit asendanud Ruussaar on ETVst lahkumise järel "sõltumatuse painest" vabanenud ja julgeb jälle arvamust omada ja väljendada? Enam ei ole vaja etendada hingemuserdavat näitemängu sõltumatust telejuhist, kes ei karda seoseid ETV järgmise aasta eelarve ja poliitikute objektiivse kritiseetrimise vahel ning kellele ei helista sm. Palmaru, et teda reporter Alatalu pärast muljuda.

13. juuli 2007

Häkkeritõrje kõrgeim level avastatud

- hei, kas siin wifi on?
- jah, on, mul on ühendus täitsa olemas.
- aa, väga hea.
- muidu ma olen näe seal söögikohas netti kasutanud, aga täna seal ei tööta. sellepärast istungi lihtsalt siin veidi eemal kõnniteel pingil.
- kle, aga siin ümbruskonnas on mitu muud kohvikut, kus on ka tasuta wifi!
- kus?
- nooh, nats raske seletada, aga mitmes kohas on.
- ??? kuhu ma siis minema peaks? miks sa mind aidata üritad? kle, aga sul pole ju läpakat endal kaasaski, miks sind üldse huvitab, kas siin wifi on?
- nooh, tegelt ma siin töötan selles majas siin kõrval. mu kolleeg nägi sind aknast ja arvas, et võibolla oled sa mingi häkker ja muugid meie võrku...

Vat selliseid inimesi elab tänapäeval. Selle asemel, et oma kodutöö ära teha, vahitakse aknast välja ja käiakse vajadusel läpakaga istuvaid inimesi eemale peletamas.

Muide, ma ei kasutanud selle firma wifit ja tüüp rahunes maha, kui nägi ekraanil kõige tavalisemaid programme ja Windowsi Network Connection näitas ühendatuna suvalist vaba wifit, mis seal levis.

Tee-ehituse anatoomiast. Otse kubemesse.

Loeme siis, et Tallinna-Tartu maantee 5 km pikkune jupp pannakse aastaks ajaks kinni, et see ära remontida. Õigemini pool sellest, kuna jutt on neljarealise teelõigu ühest poolest.

Muidugi, tore on teada, et 5 kilomeetrit remonditakse aasta aega. Veel toredam on aga teadmine, et see maksab 530 miljonit krooni. Missiis, et pool tuleb ELi rahadest! Keegi saab selle raha ja hüpotees on, et mitte eriti rohke töö eest. Suurusjärgus siis 100 milli kilomeetri eest. Mäletan aegu, kui räägiti, et 1km kiirteed maksab miljon taala. OK, vaadates näiteks USA kiirteede ehitusmaksumuse indeksit ja võrreldes toonase ajaga, on jänkidel läinud ehitamine 2x kallimaks.

Aga tuleme nüüd siis selle juurde, et 5 km maksab 530 milli. Kui võtame hästi ümmarguselt ja loodame pikema trassi pealt soodukat, siis tuleb 100 milli 1 km ehk 1 miljard 10 km eest. Tallinnast Tartusse 18 miljardit nagu naksti! Ja - ongi üks pool kiirteest valmis! Lisame veel teise poole ja 36 miljardi ehk poole riigieelarve aastamahu eest on neljarealine tee olemas!

See teeb siis jämmelt võttes 3 miljardit taala.

Kas hakkab kohale jõudma, milles point? Või võtame juurde ühe näite ajast, mil Eesti peaministridki rääkisid hinnast $1M/km? (Mis teinuks siis tee maksumuseks $180M).

"Governor John Engler announced today that 1999 will be another record-setting year for road and bridge improvements in Michigan, as $1.233 billion will be invested to repair and rebuild 1,625 miles of road and rehabilitate 310 bridges across the state. "

Ehk et jänkid said toona selle näite varal keskmiseks kilomeetri hinnaks 474 000 taala. Ja said kaks korda vähema raha eest (ehk tänases seisus praktiliselt sama raha eest) 481 korda pikema tee remonditud! Muidugi ei tee ma siin täpisteadust, kuid suurusjärgu annab kätte. Eks sõltub kliimast, liiklustihedusest, maantee kategooriast, riigist, palju täpselt 1 km maksab. Aga ma ei nuta, kui toona need hinnad vahemikus 0,5-1,0 milli taala/kilomeeter kõikusid.

Nagu öeldud, on USAs selle ajaga hinnad umbes kahekordistunud. Eestis aga Vaida lõigu näitel... 8,7 korda kallimaks läinud. Või on mõnede meeste ahnus ja nihverdamisoskus sedavõrd suurenenud?

P.S. On vana poliitnipp, et kui paned kuhugi rahva raha kõvasti huugama, siis tuleb seda teha pikalt ja põhjalikult. Ei ole võimalik öelda, et Tammsaare tee pikendus, Tartu maantee remont või neljarealise tee ehitamine ükskõik kuhu maksab mustöljard krooni ja see siis 1-2-3 valmis teha. Inimestel võib tekkida kahtlusi. Aga kui raha kulutamine pikaldase protsessina välja mängida ja lasta rahval see valuliselt igapäevaelu ümberkorraldustena läbi põdeda, siis ei hakka keegi küsima, et kuidas niiiiiiii palju raha kulus. Ikka ju kulub, peab mõtlema inimene, kui niiiiiiiii kaua ehitatakse/remonditakse. Missiis, et enamus aega teevad betoonivalajad põõsas suitsu või seisavad teerullid nädalate kaupa üksinda kraavi kaldal.

6. juuli 2007

Jätke Lang rahule, lollakad natsipeded

Esiteks ei saa ma aru Ekspressist, kes avaldas "uudise", kuidas Langi sünnipäeval oli Hitler ja haakrist laval. So what? Kus on uudis? Langi sünnipäeval mängiti Vanemuise repertuaaris olnud tükki. Oleks "Saaremaa onupoega" mängitud, oleks ka uudise saanud?

OK, hetk peale aprillirahutusi on "tundlik". See andis uudisväärtust? Või oleks pidanud mõtlema, kas maksab sellele tähelepanu tõmmata? Või on neljas võim vastutusest vabastatud? Või kohustusest mõelda, kas see ikka on uudis? Ja mida ühe toimetaja lollus või verejanu võib lollide kisakoori aktiveerides kaasa tuua?

Loomulikult lollid aktiviseerusid. Ühed vene uudistekanalites, teised kodumaal. Valvejuut Hankewitz halab. Piirsalu on nördinud jne. Kas keegi on neist etendust näinud? Või tõmbab kohe nägu valugrimassidesse, kui kuulevad, et kuskil oli haakrist ja keegi kehastas Hitlerit? Kontekst ei ole oluline?

Lang tegi väga õigesti, oma külalistele just seda etendust näidates. Just sellepärast, et praegu on "see hetk". Mitte et herilasepesa õrritada vaid vastupidi. Aeg on anda just õppetunde, ka omadele. Neid on vähemalt lootust õpetada. Vast oli Ansip ka peol ja sõnum jõudis kohale ning ta ei hakka mingeid kingasid jagama nagu lollakad nõuavad.

Võibolla nad viitsiks vähemalt nende linkide taguseid lugusid lugeda, et natukenegi teada, millest jutt?

Õllekeldris kõneleb Adolf Hitler
Adolf Hitler Püssirohukeldris
Vanemuine provotseerib uues lavastuses Adolfiga
"Mõne aasta eest Edinburghi teatrifestivalil üllatanud tekst on nüüd ka Eestis lavale jõudnud. Teiste maade eeskujul on valitud esitamiskohaks õllekas – Püssirohukelder."

Võrdlused kellegi printsiga, kes ise natsi rõivastes kuskil peol lällas, on kohatud. Lang pole midagi sellist teinud, on ta muidu mis ta on.

Tegemist on paljudes riikides etendunud ja Vanemuise mängukavas olnud tükiga, mis ei ole kuskilt otsast fašistlik või seda propageeriv. Aga noh, on ka ju neid lambaid, pistavad karjuma, et telekas on Estonian Airi reklaam, kui lennukist astub välja olümpiavõitja või kui majandusuudise taustaks näidatakse panka, on see panga reklaam.

Aga noh, mis konteksti mõistmist ja sisulist lähenemist sa mudakonnadelt ikka ootad. Tähtsam on reageerida "õigesti" nii kui kuskil "märksõna" ilmub.

Juut.
Pede.
Neeger.
Fašism.

Närige!

Vanad hobused tuleb jah maha lasta

Kaja küsis, mida endiste töötajatega teha, kes firma suvepäevadele trügivad. Jaanus vastas pikemalt. El Mariachi kirjutas kah Kaja loo alla oma kogemusest tuleneva seisukoha:

Kindlasti mitte. Olen ise töötanud firmas, kus üritustele ronisid alati kohale ka kõikvõimalikud vanad. Töötajaid 100 ringis, kuid mingit personalitööd seal ei tehtud ja keegi juhtkonna tasandil isegi ei mõelnud, kas vanade võõrustamine hea või halb on.

Aastate jooksul oli vanu kogunenud nii palju, et neid kippus üritustel rohkem olema kui päris töötajaid. Kuna lisaks oli kõrval ka kerge põlvkondade erinevus, st. praegused töötajad olid enamuses ca 20 aastat nooremad, siis mingisugusest meeskonda ühendavatest ja innustavatest üritustes ei saanud üldse rääkida.

Mõned noored ja uued üritasid vanadega sõbrunenda, osadel vanadel oli jälle teistega "hauakaevaja konflikt" jne. Purjus pea pani veel teinekord mõõtu võtma kasvõi keelepeksu tasandil, et kes on oma töös parem jne. Suht kohutavad üritused.

Ise enam seal õnneks ei tööta. Kõik käib aga vana rada edasi ja kuna tegu on tuntud ettevõttega, siis sageli leiavad need üritused ka meediakajastust, kus kõike roosamannana näidatakse. Tegelikult oli töötajana selliste vanade kogunemine ja oma asja ajamine väga piinav ja üritused ei täitnud ettevõttele vajalikke eesmärke.

P.S. Juttu siia kopides meenus veel Kaja loo alt kellegi Gerli kommentaar stiilis "mina! mina! mina!". Et tal on ikka vaja minna EMTi suvepäevadele, sest temal on seal vanad sõbrad ja tema vanad mälestused ja temal on nii lahe. Hmm... firma seisukohalt päris hea et selline mina-pede endale muu koha leidis. Väga tuttav suhtumine "vanalt".

5. juuli 2007

30 last jõi end purju sellest, mida nad ei saanud

2. juuli 2007 - Tallinn lubab: lapsukesed õlut ei saa!
5. juuli 2007 - Õllesummer alustas ligi 30 purjus alaealisega

Kordan siis seisukohta: mina Õllesummerile ei lähe!

Väike kinnisvarateemaline seletav sõnaraamat

1. "...tekkinud on periood, kus pakkumist on rohkem kui nõudlust."

2. "Olukord, kus läks müügiks kõik, on nüüdseks möödas."

3. "...on aktiivseid piirkondi säilinud küll. Nõudlus kinnisvara järele püsib Kadriorus, kesklinnas ja Nõmmel."

Need kaunid tsitaadid on pärit Postimehest, kus kinnisvaraärikad räägivad läbi lillede ikaldusest oma tööpõllul. Tõlkides võiks need kõlada nii:

1. Fakk, keegi ei osta enam meie sitta!
2. Fakk, keegi ei osta enam valimatult meie sitta!
3. Jess, on veel kohti, kus õnnestub sitta pähe määrida!

Sest: "...kui varem soetasid inimesed uue kodu pigem emotsiooni ajel, siis nüüd on hakatud rohkem läbi kaaluma kõike uue elamispinnaga seonduvat, alates selle ehituskvaliteedist ja asukoha sotsiaalsest kliimast kuni infrastruktuuri, lähima poe ja lasteaia olemasoluni välja."

Mõistus hakkab koju tulema. Ehk.

2. juuli 2007

Kari karistamatuid perseveste

Ükspäev sõitis selliseid autosid Kadriorus vastu terve rida. Et kui mul on äge autu, siis on kõik lubatud? See, et neil mingi kokkutulek või üritus oli, ei tee liikluseeskirja neile kehtetuks. Või maratoni keelanud "roheline linn" toetas ise seda rullnokkade paraadi ja pakkus katust?
Lihtsalt tuli see pilt meelde, lugedes tänaseid kihutamisuudiseid kuidas keegi bemmumees ja miskid tsikliidikad üldkasutatavatel teedel üle 200 km/h kütsid.
Karistamatuse tunne algab pisiasjadest.

Unenägu, mida Savisaar ei näe

Ma nägin und, kus linna keskväljaku all oli parkla. Sisse- ja väljasõidud olid mugavad, ent tänavapildis maitsekalt märkamatud. Parklasisest liiklust aitasid koordineerida laes rippuvad tulukesed, mis rohelise või punase valgusega andsid kaugele märku, kus on parkimiskohad vabad, kus hõivatud. Hilisem tasumine oli täisautomaatne, ei ühtegi teenindajat, kellel võiks vahel juhe kokku joosta ja ebameeldivalt käituda.

Et parkla rajamisel tulid välja iidsed linnamüürid, siis olid need kenasti välja puhastatud ja valgustatud.

Väljudes parklast, asetses tänaval täisautomaatne jalgrattalaenutus, mille minimalistlik ent vastupidav konstruktsioon üllatab paljunäinud silmi. Pikk lasipuu, millel nummeratud kohad ja augud rattaluku kasutamiseks. Ühes otsas pikk post, millel mitmes keeles puuteekraan, pilu krediitkaardi kasutamiseks ja numbriklahvid. Peale maksmist vabastab süsteem ühe rattaluku lasipuu kinnituspesadest ja oled valmis sõiduks.

Vanalinnas toimub juhuslikult järjekordne rongkäik, seekord religioosse sisuga, rahvas on sõbralik, viisakas. Tänavad puhtad, nii et võid suvalises kohas riiete määrimist kartmata maha istuda.

Raekoja platsi jõudes üllatab see, et seal ei ole ühtegi väljakule trügivat välikohvikut. Ei, kohvikid on, kuid need ei trügi jõuliselt esile. Kuigi väljas on ilus soe ilm, siis suudetakse nii siseruumides kui maja ees olevad kliendid kenasti ära paigutada, ilma et keegi kuumarabandust saaks. Mis veelgi kummalisem, kuskil ei ole alkoholireklaamiga kirjatud päikesesirme. See ei ole aga vähendanud sugugi inimeste hulka väljakul ja kõik sumisevad suveõhtus rahulolevalt.

Kesklinnas ringi liikudes leian huvitava maja. Tervet kvartalit kattev 7-8 korrust kõrge hoone seisab tuttuutel metalljalgadel. Õigemini on majast järel ainult fassaad. Natuke vaatlemist ja selgub, et fassaadi esimene korrus on jupphaaval eemaldatud ja kõik välisseinad pandud uutele metalljalgadele seisma. Amortiseerunud sisemus on välja lõhutud, et see moodsamaga asendada. Tellingud on üleval, töö käib. Kindlasti oleks olnud lihtsam kopp peale saata ja plats maatasa teha.

Silma torkavad plakatid infoga, et linn pürgib Euroopa kultuuripealinnaks. Jaa, seda on ta kindlasti väärt!
*
Tõttöelda on selline linn täiesti ilmsi olemas juba täna. Tallinlased võivad sellest aga ainult und näha.

Kas ma pean veel rääkima sellest, kuidas linna liiklusskeemid on võõralegi väga arusaadavad ja kenasti sildistatud? Et tänavad on laiad, kenasti joonitud? Ja sellest hoolimata ehitatakse siin-seal ristmikke mitmetasandiliseks, et liiklus veelgi sujuvam oleks? Et valgusfoorid näitavad jalakäiatele sekundeid kauaks veel rohelist jagub või millal punane otsa saab ja et neid foore ei käigi kohalik linnapea ükshaaval avamas?

(Õhtulehes oli hiljuti üks (kahjuks väga halvasti kirjutatud) lugu sellest, kuidas ülekäiguradade valgusteid taheti Tallinnas punase triibuga märgatavamaks teha ja kuidas kogu hea algatus linnajuhtide süüdimatu ükskõiksuse tõttu pekki kukkus.)

Ei ole mina veel näinud, et sekundilugejaga fooride juures inimesed punase tulega üle tee tormaks. Kui ikka näed, et vaja kõigest 10 sekundiks seiskuda, ei hakka endale häda kaela tõmbama. Seda enam, et soliidsed politseinikud on nii ratastel, ATV-del kui ka vist hobustel liikumas. (Vrdl need rohelistes ürpides junnikorjajad-munitsipaalpolitseinikud jm naljamehed kaunil kodumaal.)

Kõige kurvem on see, et kõik on täiesti doable. Tehtav. Aga siiski kahjuks mitte tehtud. Ja ma olen täiesti kindel, et ei saagi tehtuks, sest nii palju on igasugu muude sigatsemistega tegemist. Aga kui siia üles kirjutada kõigile niigi tuttav nimekiri K-uritegudest, siis väljuks see mõistliku blogipostituse mahust. Ilmselt saaks siis ka bloggeri serverid täis.

P.S. Ahjaa, võrdluseks veel, et eeskujuks toodud näite puhul on tegemist samuti merelinnaga, see asub Euroopas, on samuti piki rannikut väljavenitatud kujuga ning mahutab kenasti kahe Tallinna jagu inimesi.

Keeldun K-esvamärja K-uritarvitamisest

Õllesummerile ma ei lähe. Mitte et ma varem hirmsasti seal käinud oleks, aga vahel küll olen üritanud lausjoomise vahele peidetud bände kuulata. Kuidagi kannatab ära, eeskätt esimestel päevadel, kui muru pole veel ära trambitud, kõik nurgatagused ei haise kuse järgi ja iga teine ei taha üle tahi anda.

Käesolevaga olen JMO-ga ühes paadis.

"Alkoholi vastu võitlevate" kesikute püüded erakonna mitteametlikku rahva tervise hävitamise projekti kultuuriüritusena välja mängida, on ületanud piiri. Ei hakka E. Sepa jm. funktsionäride sõnavõtte kommenteerimagi. Nendes inimestes ei maksa ju otsida riigimehelikkust, kõrget moraali, vastutustunnet jms.