Unenägu, mida Savisaar ei näe

Ma nägin und, kus linna keskväljaku all oli parkla. Sisse- ja väljasõidud olid mugavad, ent tänavapildis maitsekalt märkamatud. Parklasisest liiklust aitasid koordineerida laes rippuvad tulukesed, mis rohelise või punase valgusega andsid kaugele märku, kus on parkimiskohad vabad, kus hõivatud. Hilisem tasumine oli täisautomaatne, ei ühtegi teenindajat, kellel võiks vahel juhe kokku joosta ja ebameeldivalt käituda.

Et parkla rajamisel tulid välja iidsed linnamüürid, siis olid need kenasti välja puhastatud ja valgustatud.

Väljudes parklast, asetses tänaval täisautomaatne jalgrattalaenutus, mille minimalistlik ent vastupidav konstruktsioon üllatab paljunäinud silmi. Pikk lasipuu, millel nummeratud kohad ja augud rattaluku kasutamiseks. Ühes otsas pikk post, millel mitmes keeles puuteekraan, pilu krediitkaardi kasutamiseks ja numbriklahvid. Peale maksmist vabastab süsteem ühe rattaluku lasipuu kinnituspesadest ja oled valmis sõiduks.

Vanalinnas toimub juhuslikult järjekordne rongkäik, seekord religioosse sisuga, rahvas on sõbralik, viisakas. Tänavad puhtad, nii et võid suvalises kohas riiete määrimist kartmata maha istuda.

Raekoja platsi jõudes üllatab see, et seal ei ole ühtegi väljakule trügivat välikohvikut. Ei, kohvikid on, kuid need ei trügi jõuliselt esile. Kuigi väljas on ilus soe ilm, siis suudetakse nii siseruumides kui maja ees olevad kliendid kenasti ära paigutada, ilma et keegi kuumarabandust saaks. Mis veelgi kummalisem, kuskil ei ole alkoholireklaamiga kirjatud päikesesirme. See ei ole aga vähendanud sugugi inimeste hulka väljakul ja kõik sumisevad suveõhtus rahulolevalt.

Kesklinnas ringi liikudes leian huvitava maja. Tervet kvartalit kattev 7-8 korrust kõrge hoone seisab tuttuutel metalljalgadel. Õigemini on majast järel ainult fassaad. Natuke vaatlemist ja selgub, et fassaadi esimene korrus on jupphaaval eemaldatud ja kõik välisseinad pandud uutele metalljalgadele seisma. Amortiseerunud sisemus on välja lõhutud, et see moodsamaga asendada. Tellingud on üleval, töö käib. Kindlasti oleks olnud lihtsam kopp peale saata ja plats maatasa teha.

Silma torkavad plakatid infoga, et linn pürgib Euroopa kultuuripealinnaks. Jaa, seda on ta kindlasti väärt!
*
Tõttöelda on selline linn täiesti ilmsi olemas juba täna. Tallinlased võivad sellest aga ainult und näha.

Kas ma pean veel rääkima sellest, kuidas linna liiklusskeemid on võõralegi väga arusaadavad ja kenasti sildistatud? Et tänavad on laiad, kenasti joonitud? Ja sellest hoolimata ehitatakse siin-seal ristmikke mitmetasandiliseks, et liiklus veelgi sujuvam oleks? Et valgusfoorid näitavad jalakäiatele sekundeid kauaks veel rohelist jagub või millal punane otsa saab ja et neid foore ei käigi kohalik linnapea ükshaaval avamas?

(Õhtulehes oli hiljuti üks (kahjuks väga halvasti kirjutatud) lugu sellest, kuidas ülekäiguradade valgusteid taheti Tallinnas punase triibuga märgatavamaks teha ja kuidas kogu hea algatus linnajuhtide süüdimatu ükskõiksuse tõttu pekki kukkus.)

Ei ole mina veel näinud, et sekundilugejaga fooride juures inimesed punase tulega üle tee tormaks. Kui ikka näed, et vaja kõigest 10 sekundiks seiskuda, ei hakka endale häda kaela tõmbama. Seda enam, et soliidsed politseinikud on nii ratastel, ATV-del kui ka vist hobustel liikumas. (Vrdl need rohelistes ürpides junnikorjajad-munitsipaalpolitseinikud jm naljamehed kaunil kodumaal.)

Kõige kurvem on see, et kõik on täiesti doable. Tehtav. Aga siiski kahjuks mitte tehtud. Ja ma olen täiesti kindel, et ei saagi tehtuks, sest nii palju on igasugu muude sigatsemistega tegemist. Aga kui siia üles kirjutada kõigile niigi tuttav nimekiri K-uritegudest, siis väljuks see mõistliku blogipostituse mahust. Ilmselt saaks siis ka bloggeri serverid täis.

P.S. Ahjaa, võrdluseks veel, et eeskujuks toodud näite puhul on tegemist samuti merelinnaga, see asub Euroopas, on samuti piki rannikut väljavenitatud kujuga ning mahutab kenasti kahe Tallinna jagu inimesi.