Hõummeid pärisiltonid sakivad sajaga

Ma ei tea, kas beibetsev ülipüüdlikkus on nõuka süsteemi ja vaesuse pärand, palju räägitud rahvuslik karakter või midagi muud. Aga fakt on see, et nii tihedalt solariseeritud, puusapüksistatud ja nabatopistatud tibisd, Guessi ridikülid käevangus (õige Louis Vuittonjääb unistustemaale), kui Tallinnas ei kohta üheski teises Euroopa linnas. Ja kui ainult inimesi vaadata, siis ma ei tea Euroopas ühtki hallimat, igavamat ja ühetaolisemat linna.

Ekspressis on Anu Aaremäe jutuke kodukootud pärishiltonitest. (Veebist veel ei leia, aga RSSis on link olemas.) Tavaliselt mulle ta seisukohad ei klapi, aga sel korral võttis küll sõnad suust ja näpuvajutused klahvidelt.