Pullerits kangutab täna teemat, miks eesti naised lähevad välismaale mehele ja üritab terve loo jooksul tõestada, et andmeid ei ole ja teadlased ei tea ja täiesti müstika. Tegelikult ju ei ole.
Jutud sellest, et eesti mees on joodik ja mölakas on tavaline kattevari. Seda ei saa öelda isegi vene meeste kohta, kes on eelarvamuste ja ma kardan et ka statistika kohaselt harimatum ja suurem topsisõber kui eesti mees. Korralikke mehi leiab ikka.
Küll on aga ühine joon naistel - elu peab mõnus olema - ja mõistagi tähedab see ka materiaalset heaolu. Kas just igaüks on poodlemishaige ja peab kindlasti märgirõivastega ennast ehtima - kindlasti mitte! Kuid ka pehmema kraadiga mõnus elu nõuab rahalist kindlustatust, mida eesti noormeestel pakkuda ei ole.
Kes on tänane abiellumiseas naine? Nii, ja temale sobivas vanuses partner?
Eestis sees on ju suundumus näha, milliseid mehi neiukesed otsivad. Rahakaid. Jah, varanduslik seis ei tule perekonnaseisuameti statistikast välja, aga vanus tuleb. Jahitakse nö teise ringi mehi, kes on juba elustandardi jõudnud kindlustada. Säravaid näiteid ei pea vist tooma?
Paraku - neid teise ringi ja muidu edukaid mehi ei jagu! Omaealised ei ole aga võitjate põlvkonnast ja maadlevad praegu kuskil ülikoolipingis või firmas mõnel madalal ametikohal. (Aga sellist põhjendust ei kõlba ju ajakirjanikule öleda.)
Välismaalased on kena lahendus. Ka välismaine lihttööline või spetsialist teenib kordades rohkem, kui kooli või esimese töökoha kõrvalt hambad ristis autot liisiv ja pisikest korterit üüriv kohalik poiss.
Mind on alati häirinud, kuidas naised võivad aastaid Eestis elada - meestejaht hakkab ju juba praktiliselt keskkoolis - ja näiteks 25-ks eluaastaks ei leia seda "elu armastust". Piisab aga vaid korraks välismaal ära käia - nädalane trip palmi alla või nädalalõpp mõnes metropolis on täiesti piisav - ja KOHE leitakse see "elu armastus". Rääkimata siis pikemaks ajaks lapsehoidjaks minemisest.
Ja siis nad seal elavadki ja arvavad, et on õnnelikud. Ainult et... lõdvalt võiks Pulleritsu loo kõrvale kirjutada loo nendest naistest, kes on julgenud tunnistada, et see ei ole õnn.
Kes avastavad, et koduvägivalla otsa võib ka välismal "sattuda". Mis, tundmata kohalikke kombeid, inimesi, nende käitumismalle, oskamata neid lugeda - see juhtub palju suurema tõenäosusega, sest pole ju aega olusid ja inimest tundma õppida - "elu šanss" saabus!!!
Kes avastavad, et perifeeria on perifeeria igal pool. Itaalia ei olegi ainult Milano ja Roma, Taani ei olegi Kopenhaagen, Inglismaa ei olegi ainult London. On virnade viisi kolkaelu, mis on sama masendav kui Eestis.
Kes kui tulevad tagasi, siis sageli lasteta, sest teist võimalust ei ole. Või tulevad jalad ees, ka seda on juhtunud.
Aga enamus on muidugi neid, kes ei naase ja petavad ennast ning teisi, arvates, et võõrsil elamine on õnn ja et täiesti võõra kultuuritaustaga inimest saab 100% mõista ja armastada. Moodsad multikultipropagandistid jt muidugi väidavad, et nii see ongi, mina usun praktikat ja maailmakirjandust rohkem. Võõras jääb võõraks hoolimata loosungitest.
Võttes ise ette konkreetsed näited, on mul kahju ainult ühest naisest, kes ei ela Eestis ja kes tegelikult pole ka ühegi välismaa mehega õnnelikuks saanud, kuid vireleb ikka seal. Ta on tõesti tore tüdruk. Ülejäänud aga... lihtsakesed, sageli maapiirkondadest, natuke rumaladki... Eestile kaotus ainult rahvastiku taastootmise mõttes... ei suurt enamat. Nad ei naase ka siis, kui 2. või 3. välismaa mees on nad maha jätnud, sest välismaal elamine ongi nende nö väärtus. Nad saaksid Eestis suurepäraselt hakkama, kuid nende edge ongi selles, et kord paari suve takka kodumaal käies on nad need kauged külalised välismaalt, kelle nägemiseks suguvõsa kokku jookseb ja välismaale sõites öömaja palub. Nad tunnevad ennast erilise ja vajalikuna ning ei taha seda eelist kaotada. Siin nad oleksid ühed paljudest.
Nii. Ja Eesti mees ei leia samal ajal sobivat naist? Muidugi on neid, kes vastaks nende noorikute standarditele ja suudaks pakkuda mõnusat elu. Ainult et... vähegi nutikamad neist ei soovi selliseid kullakaevajaid, kes mõne reaalitišõu või FHMi piltide kaudu tahavad jõuda ihaldusväärsete pruutide tippliigasse, et sealt kohe mõnesse vastvalmivasse villasse diivaniehteks maanduda. Tõsi, paljudele meestele on see OK. Point on aga see, et isegi kui osa naisi läheb välismaale, sest "siin ei ole ju ühtegi normaalset meest", siis tõeliselt normaalsed mehed on tõsiselt hädas mõistliku naise leidmisega, kellel oleks tunded inimese, mitte tema positsiooni ja raha suhtes.
Jutud eesti meeste mühaklikkusest jäävad naisteajakirjadesse ettekäändena tiirlema veel kauaks. Meesteajakirjades näidatakse aga paljast kanni ning naiste puudustest ei räägita. Seega jääb monopoliseeritud tõe ainukuulutajaks El Mariachi.
Kena nädalavahetust!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
See mis sa kirjutad välismaal elavate naiste osas on tõsi nende osas, kes tõesti ainult kaltsude või suure pangaarve peale reageerivad, aga on ka väga palju muid. Ja eks oled kuulnud, et kala ujub kus sügavam ja inimene läheb sinna kus parem. Nii mehed kui naised.
Ja alati kui muudetakse elukeskkonda, jäävad ju sõbrad tavaliselt maha ja see on suur kaotus. Aga inimene harjub kõigega. Ka minul läks kaua aega, enne kui oma praegust kodu hakkasin pidama tõeliseks koduks ja nii on ilmselt suurema osa nendega, kes on vahetanud elukohta. Kas siis Räpinast Tallinnasse või Tallinnast New Yorki.:)
ma täitsa kirjutan alla su mõttekäikudele.
ega siis ainult eesti naised välismaale kipu, venemaa on palju suurema haardega.
ja sealsed naised on kindlalt majandusliku ja olme parandamise nimel ükskõik kellega valmis abielluma.
kas eesti naine on ikka kõigiga ,kel hing vähegi sees pihiseb abielluma?
ma ei tea, kes on tänapäeva 25sed või mis iga see parim mehelemineku iga ongi.... siiski julgen väita,et ehk siiski mitte ja kui, siis kas ja kui suur kaotus see Eestile on. Julm mina, jah.
Neid aga kes sinisilmselt armastasid ja siis koduvägivalla hoopis sattusid, neist on mul tõeliselt kahju. Ja uskuge, neid töepoolest pole vähe.
Ka väike Eestimaa on neid täis, täiesti omamaamehi, kes naist löövad.
Kuid veelgi hullem asi on see, et ka väiksel Eestimaal on naisi, kes meest peksavad.
Kus siis ja kellel tegelikult on hea elu ?
Mõtlemapanev kirjatükk. Eesti naisi pole siinkohal vaja nahutada, sest kõigepealt tuleks süüvida põhjustesse, miks nii paljud tublid eesti naised valivad enda kõrvale välismaa mehe. Põhjused on alati subjektiivsed (st. äkki ongi "see ainus ja õige") ja objektiivsed. Eesti mehed on tegelikult väga-väga toredad, atraktiivsed ja sugugi mitte kehvemad kui välismaa mehepojad. Ainuke häda on see, et paraku keskmine eesti mees elab mingisuguses unistuste udupilves, otsitakse sellist naist, kes oleks samaaegselt modelli välimusega ja professori ajudega, vaimukas nagu Priit Aimla, aga samas ka semulik (st. mitte beibe) ja vähenõudlik kah veel takkaotsa. Samas on igati loomulik ja lausa jumala poolt sedamoodi seatud (mitte naiste endi süül)et naised otsivad tugevat ja läbilöögivõimelist meest, kes suudaks kindlustada perekonda ja kellega oleks naisel turvatunnet lapsi sünnitada. Boheemlaslikud tüübid jt. muud suured elukunstnikud ja -nautlejad, kes on küll väga huvitavad ja erakordselt huvitavad seltskonnas suhtlemiseks ja ka sõpradena, kuid kes pahatihti ei suuda naisele pakkuda stabiilsust ja turvatunnet, nõuavad tihti naiselt seda, mis on naise põhiloomusele täiesti vastupidine: et nad ei ootaks mehelt pere ainelist kindlustamist vaid oleksid nõus ka vajadusel kartulikoori sööma kuni järgmine honorar mehe pangakontole laekub (kui laekub), tegelikult nõuavad nad naiselt, et nad läheksid vastuollu oma geneetiliselt sissekodeeritud tungile - leida oma lapsele kõige vingem alfaisane, kelle geene edasi kanda. Seetõttu ei saa ka nendele eksklusiivsetele diivanikaunistustele-beibedele midagi ette heita, sest nemad on oma tegevuses lõppkokkuvõttes kõige ausamad ja ka edukamad, võrreldes nende naistega, kes on välimuselt ehk tagasihoidlikumad ja keda põhjendamatult kõrgendatud nõudmistega keskmine eesti mees ei taha just esimeses järjekorras. Paljud välismaa mehed oskavad eesti kõrgelt haritud ja väga toredaid, kuid eesti mehe jaoks "harju keskmise välimusega" naisi hingetuks võtta just sellega, et nad kingivad naisele tingimusteta armastust. Midagi, mida keskmine eesti naine näeb ainult hollywoodi filmis. Kellelegi ei saa pahaks panna, et ta soovib olla tingimusteta armastatud "kuninganna" ühe konkreetse mehe jaoks maailmas. Kui see helesinine unistus jääb püsima ka pärast esimest õnneuima ja suhe ka tegelikult toimib, siis on tõepoolest ükskõik, kas mees on pärit Poolast või hoopis Türilt. Kui eesti mees poleks nii kitsi avaldama eesti naisele oma siiraid tundeid, mida võibolla aastaid kiivalt varjatud, või ka lihtsalt teenitud komplimenti ilma igasuguse varjatud tagamõtteta oma toredale naiskolleegile, siis oleks meil Eestis palju rohkem õnnelikke naisi, kes oleksid lõpptulemusena ka neidsamu tublisid ja toredaid eesti mehi valmis omakorda õnnelikuks tegema. Sest me kõik ju meeleheitlikult vajame ja otsime armastust ning kardame äratõukamist. Kui me oleme õigel hetkel liiga arad, siis me jääme oma õnnevõimalusest lihtsalt ilma... Ärgem olgem siis nii kriitilised või lihtsalt tuimad oma eesti naiste suhtes, armastagem neid ja hoidkem neid rohkem, et nad TUNNEKSID end erilistena, armastusväärsetena, ilusatena, hoitutena, tähelepandutena - seda olen ma õppinud oma teisest rahvusest meeskolleegidelt - hinnakem, austagem end ümbritsevaid naisi ja pange neid tundma end enesekindlamatena - kinkige neile komplimente, lilli ja oma mehelikku tähelepanu, olge viisakad ja sõbralikud - see on tõeline investeering eesti meeste tulevikku. Õnnelikumad naised toodavad õnnelikke mehi!
Postita kommentaar