"Olen püüdnud sõnastada tunnet, mis mind on viimastel päevadel vallanud, kui näen, kuidas mind on nimetute poolt nimepidi mingisse lahingusse kistud - see tunne on sama ilge, kui siis, kui olen vahel teinud lahti oma leheloo kommentaarid ja anonüümset sõimu lugenud."
Nii kirjutab Tabloidbitch Katrin Pauts SLÕhtulehest.
Jaa-jaa. Üks neist inimestest, kes kollektiivselt ja igapäevaselt kisuvad meedialahingutesse inimesi, keda nad ei tunne ja kellel reeglina pole ka ajakirjandusega suhtlemise kogemust. Nüüd ta sai siis tunda, kui ilge see on, kuid nagu näha, ega ta seda paralleeli ei näe, et teeb ise teistele igapäevaselt sedasama.
"Miks te tirite mind nimepidi avalikkuse ette, aga enda pärisnime ei tihka suurelt kirja panna?" karjatab ta kiunudes, panemata tähele, et ta tema ja ta kolleegide nimed on imepisikesed või mõnel juhul üldse puudu, samas kui ohvrite nimesid kirjutatakse esikaanele tikutopsist suuremate trükitähtedega.
Ülivildakalt kirjutatud lugu ühe koera auto alla jäämisest on vähemalt preili Pautsile (kes ei olnud küll artikli autor, kuid õigustas seda oma blogis) tekitanud veidikenegi seda tunnet, mida suur osa inimestest tunneb, kes oma nime SLÕhtulehes näeb. Ja mul on selle üle oioi kui hea meel. (Veel üks koht, kus ta omas rasvas praeb.)
Samas ei ole mul illusioone. Need samad inimesed, kes SLÕLis istuvad ja peavad ennast erilisel positsioonil olevaks, sest neil on "suures päevalehes töötamise kogemus", lendavad juba täna ja ka homme ja ülehomme peale inimestele, kes on kaotanud oma lähedase kas traagilises liiklusõnnetuses, kodupõlengus, raske haiguse tõttu vms. ja esitavad rohkem ja vähem ebaadekvaatseid küsimusi ning tiražeerivad need koos vastusega suurte punaste trükitähtedega mustal taustal, juures võikad fotod ja kõiketeadev moraalijutlus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Tere, siin "Õhtulehe tibi". Soovitan võtta Sul ette meie kodulehe, kust leiad kontaktidest terve rea nimesid - sh ka uudisteosakonna, kus ka tõepoolest nende õnnetuste ja ohvritega tegeldakse. Arvan, et tümitades poole kohaga meelelahutustoimetuses töötajat, ei käitu Sa päris adekvaatselt. P.S. Oled ka Sina oodatud samasse kohta, kuhu kutsusin kolmapäevaks Punase Hanrahani, võin saata täpse koha ja aja. Kuna mulle on siin nüüd massiivne reklaamikampaania korraldatud, siis pean ilmselt välja kuulutama autogrammitunni, et "fännid" mind ka ihusilmaga näeksid - ja, mis kõige tähtsam, mina neid. Olete oodatud. Meilige mulle kodulehelt leitaval aadressil, eks siis lepime kokku, kus ma teid näha saan. Ja tänan, et olete mu blogi nii suure õhinaga reklaaminud.
Mnjaa... nüüd on sind ennast sildistatud. Mõnus, eks? "Õhtulehe tibi." Pole küll päris "surmakopter" või "mõrtsukauto" või "seksihull" vms, aga soojenduseks käib küll.
Nüüd on sinu endaga juhtunud see, et pannakse ühte potti kõigiga, kes lehes on vanti raiunud ja tuleb teha tüütut selgitustööd, et ega mina pole uudisteosakonnast vaid ühest teisest, kus peaaegu polegi veriseid laipu. Kui, siis natuke ilusaid elusaid paljaid kehasid.
Jah, alati on see isiklikul tasandil ülekohtune ja paneb küsima "miks mina? milleks minuga?" Aga äkki aitab see sul ja su kolleegidel kainestuda?
Karikas ei saanud täis auto alla jäänud koerast ja sinust vaid oli aja jooksul täitunud juba kõige muuga, mida võid lugeda arhiivist aadressil www.sloleht.ee.
Pole hullu. Sest noh, lõpuks ju võidab ikkagi see, kel on surres kõige rohkem asju... Aga sellest kirjutasin juba oma blogis (ärge seda ka surmtõsiselt võtke - aga oma iva seal on, kas pole? et enda meelest teed kellelegi halba, aga välja kukub nii, nagu alati :)
see nyyd on kyll natuke kuri ja öel kirjutis. ma ka päris rängalt kannatada saand slol käest, kuid jah, kurjus ei aita elus edasi. ja igal oinal on oma mihklipäev nagunii...nii et need kes teevad, saavad tagasi, topelt...mida kylvad, seda löikad, ja nii ongi. vahel lihtsalt tulebki haavu lakkuda ja elu yle järele möelda
Postita kommentaar